Dopingukontroll hõlmab endas kõiki tegevusi alates testiplaani kavandamisest kuni võimalike apellatsioonkaebuste lõpliku lahendamise ja tagajärgede rakendamiseni, sealhulgas sportlase teavitamist, proovide võtmist ja käitlemist.

Dopingukontrolli protseduuri võib jagada 11 sammuks.

  1. Sportlase valimine. Dopinguvastane organisatsioon töötab välja testide plaani ja määrab spordialade ja võistlusalade kaupa kindlaks võetavate proovide arvud. Plaan hõlmab nii võistlusvälist kui võistlussisest testimist, mis võib olla nii vere- kui ka uriiniproovide kogumine. Sportlaste valimine testimiseks võib olla juhuslik, suunatud või lähtuda teatud kriteeriumitest (nt saavutatud koht, püstitatud rekord).
  2. Sportlase teavitamine. Dopingukontrolliametnik (edaspidi testija) või saatja (chaperone) näitab oma töötõendit ja teatab sportlasele, et tal tuleb läbida dopingukontrolli protseduur, samuti teavitab ta sportlast tema õigustest ja kohustustest. Sportlasel palutakse allkirjastada teavitusvorm.
  3. Saabumine dopingukontrolliruumi. Sportlane peab ilmuma testimisele kohe peale teavitamist. Testija või saatja võib lubada sportlasel teatud juhtudel viivitada, näiteks seoses autasustamise, pressikonverentsi, meditsiinilise abi saamise, isikut tõendava dokumendi toomise või treeningu lõpetamisega. Ometi peab sportlane olema testijale igal ajal nähtav.
  4. Proovivõtuvahendite valimine. Sportlasel võimaldatakse valida suletud testikomplektide hulgast. Sportlane peaks proovivõtuvahendit kogu aeg oma järelevalve all hoidma.
  5. Proovi andmine. Uriiniproov antakse samast soost vaatleja juuresolekul. Enne kogumisanuma pakendi avamist tuleb sportlasel pesta käed ilma seebita. Sportlane peab eemaldama riided nabast põlvedeni ja käärima varrukad küünarnukkideni. Sportlase proov on kogu protsessi vältel sportlase kontrolli all, erandeid võib teha juhtudel, kui sportlane vajab abi puude tõttu.
  6. Uriini koguse kontrollimine. Uriini kogus peab olema vähemalt 90 ml.
  7. Proovi jagamine. Sportlane valab ise uriini pudelitesse „A“ ja „B“ vastavalt testija juhistele.
  8. Proovide sulgemine. Sportlane sulgeb pudelid ning sportlase esindaja ja testija veenduvad, et pudelid on korralikult suletud.
  9. Erikaalu mõõtmine. Testija mõõdab uriini erikaalu, kontrollimaks, et proov ei oleks laboris testimiseks liiga lahja. Mõõtmistulemused registreeritakse dopingukontrollivormil.
  10. Dopingukontrollivormi täitmine. Vormile kantakse sportlase isikuandmed, analüüsi info, viimase 7 päeva jooksul tarvitatud ravimid ja toidulisandid ning raviotstarbelise eriloa info. Sportlasel on õigus dopingukontrolli läbiviimise kohta märkusi teha ja kaebusi esitada. Sportlane peab veenduma, et kogu dopingukontrollivormil esitatud teave, sh proovi numberkood, on õige. Vorm allkirjastatakse ja sportlasele jääb selle üks koopia.
  11. Transportimine ja laborimenetlus. Proovid pannakse transpordipakendisse, et oleks võimalik valvata nende puutumatust. Kõik proovid analüüsitakse WADA akrediteeritud laborites, mis järgivad oma töös rahvusvahelist standardit.

Vereproovi kogumisel palutakse sportlasel allkirjastada teavitusvorm vereproovi võtmise nõudest. Vereproovi võib võtta ainult kvalifikatsiooniga inimene (õde, arst jne). Sportlaselt küsitakse küsimusi, mis aitavad lugeda lõplikke verepildi tulemusi (nt kas sportlane on treeninud kahe möödunud nädala jooksul kõrgmäestikus või kasutanud sarnast mõju avaldavaid simulatsioone). Enne vereproovi andmist peab sportlane rahulikult istuma vähemalt 10 minutit. Kui sportlane on eelnevalt teinud tugeva treeningu või võistelnud, kogutakse vereproov alles pärast kahe tunni möödumist. Vereproov võetakse ainult käsivarrelt või käelabalt, maksimaalselt 3 katset ühel sessioonil.

 

Protseduuri tutvustatakse WADA videojuhises: