Allpool on toodud lühiülevaade sammudest, mis järgneb peale seda, kui sportlase proovist on leitud halb analüütiline leid. Teksti koostamisel on kasutatud maailma dopinguvastast koodeksit (sel puhul on sulgudes viidatud koodeksi artiklile) ning Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse seniseid kogemusi. Kui allolevas tekstis on lahknevusi võrreldes koodeksiga, kehtib koodeksis kirjapandu. Samuti tuleb arvestada, et lõpliku karistuse määrab Eesti dopinguvastane distsiplinaarkolleegium, arvestades koodeksit ning konkreetse juhtumi asjaolusid.
Kui sportlase A-proovis tuvastatakse halb analüütiline leid, uuritakse esialgu, kas sportlasel on vastava aine kohta raviotstarbeline luba ning kas proov võeti ja seda analüüsiti kooskõlas kehtestatud normidega. Kui algne läbivaatus leidu ei õigusta, teavitatakse sportlast kirjalikult tulemustest ja tema õigusest taotleda B-proovi analüüsi. Selles etapis võidakse kohaldada esialgset võistluskeeldu. Kui ka B-proov kinnitab A-proovi analüüsi tulemust, jätkab rahvuslik dopinguvastane organisatsioon (Eestis Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus) tulemuste haldusmenetlust, mille juurde kuulub sportlase õigus erapooletule ärakuulamisele.
Sportlane peab omalt poolt selgitama, kuidas keelatud aine tema organismi sattus. Soovitav on kirjutada selgituskiri nii täpselt kui võimalik, vormistada see korrektselt ning lasta kellelgi üle lugeda. Nõu tasub pidada ka EADSE esindajatega.
Dopinguvastaste reeglite rikkumise eest võidakse määrata karistus hoiatusest eluaegse võistluskeeluni. Karistus sõltub dopinguvastase reegli rikkumisest, keelatud aine tüübist, süü suurusest, süü puudumist näitavatest teguritest ja varasematest karistustest. Võistlussisese testimise korral hõlmab karistus ka sellel võistlusel saavutatud tulemuste automaatset tühistamist ning medalitest ja muudest auhindadest ilmajäämist.
Karistuste määramist reguleerib, kas sportlase organismist on leitud määratlemata või määratletud aine (vt koodeksi artikkel 10.2.1). Kui sportlase organismist on leitud määratlemata keelatud ainet (nt steroidid, meldoonium, kokaiin), siis sportlane peab tõendama, et dopinguvastase reegli rikkumine ei olnud tahtlik. Kui sportlane seda tõendada ei suuda, ütleb koodeks, et karistuseks on nelja-aastane võistluskeeld. Kui sportlase organismist on leitud määratletud aine (nt pseudoefedriin, kanep), siis peab dopinguvastane organisatsioon tõendama, et dopinguvastase reegli rikkumine oli tahtlik. Kui seda suudetakse tõendada, on võistluskeeld samuti neli aastat.
Mida tähendab „tahtlik“? Koodeksis kasutatakse mõistet nende sportlaste tuvastamiseks, kes petavad (vt koodeksi artikkel 10.2.3). Tahtlik dopinguvastase reegli rikkumine on juhul, kui sportlane teadis, et see tähendab rikkumist. Ka siinjuures tehakse vahet, kas sportlase organismist on leitud määratletud või määratlemata aine. Kui tegemist on määratletud ainega, mis on keelatud ainult võistluste ajal (nt pseudoefedriin, kanep) ja sportlane suudab tõendada, et kasutas seda ainult võistlusväliselt, ei ole see tahtlik rikkumine. Kui sportlase organismist leitakse võistluste ajal ainet, mis ei ole määratletud, aga on võistluste ajal keelatud (nt kokaiin), siis ei ole see tahtlik rikkumine, kui sportlane suudab tõendada, et keelatud ainet kasutati võistlusväliselt ja see ei olnud seotud sportliku sooritusega (nt selgitab sportlane, et tarvitas kokaiini peol, mitte aga sportlike tulemuste parandamiseks).
WADA 2015. aasta koodeksiga seati lisaks testimisele suurema tähelepanu alla ka uurimistegevus. Dopingujuhtumid on näidanud, et enamasti on dopingu tarvitaja ümber laiem ring inimesi, kes saavad sportlase edust kasu, kuid samal ajal riskivad ise üsna vähesega. Seega on dopingujuhtumite puhul oluline uurida üksikasju – kuidas keelatud ained sportlaseni jõudsid, kuidas neid manustati, kes soovitasid jmt. Taolisi asitõendeid võib kasutada veel kümme aastat, samuti võib proove külmutada, säilitada ja uuesti analüüsida kümne aasta jooksul.
