Tartu Ülikooli eetikaveeb kirjeldab ausa mängu põhimõtet järgnevalt:

Aus mäng (fair play) on spordieetika keskne mõiste. Ausat mängu nõutakse igalt sportlaselt. See tähendab, et tuleb kinni pidada spordiala reeglitest, austada kaasmängijaid, võistkonnakaaslasi, treenereid ja sporti kui sellist.

1976. aastal võttis Rahvusvahelise Spordi- ja Kehakultuuri Nõukogu (International Council of Sport and Physical Education) vastu Ausa mängu deklaratsiooni.

Eesti Olümpiaakadeemia kirjutab ausa mängu kohta järgmist:

Ilma ausa mänguta ei ole sport enam sport.
Ausa mängu peamiseks demonstreerijaks on võistleja. See tähendab eelkõige, et mängija peab vankumatult kinni kirjapandud reeglitest.

Aus mäng väljendub:
  • kohtuniku otsuse vaieldamatus aktsepteerimises, välja arvatud spordialadel, kus kohtuniku otsusele võib järgneda reeglitekohane apellatsioonikaebus;
  • mängimises võidu kui kõige tähtsama peale võistlusspordis, kuid keeldudes sealjuures kategooriliselt rakendamast võidu saavutamiseks lubamatuid vahendeid.
Aus mäng on käitumisviis, mis põhineb enesest lugupidamisel ja mis hõlmab:
  • ausust, otsekohesust ning kindlat ja väärikat hoiakut, kui teised ei mängi ausalt;
  • lugupidamist meeskonnakaaslaste suhtes;
  • lugupidamist vastase vastu nii võidu kui kaotuse korral;
  • lugupidamist kohtuniku vastu.

Ausa mängu põhimõte tähendab suuremeelset ellusuhtumist, mis on soojade ja püsivate inimsuhete aluseks.

Aus mäng ei ole ainult võistleja õigus ja kohustus, see on ka treenerite, ametiisikute ja teiste spordiga seotud isikute panus sporti.