Spordi harrastamine pakub inimestele mitmekülgseid füüsilisi, emotsionaalseid ja sotsiaalseid kasusid. Paraku võib spordis osalemisel esineda riske heaolule, mistõttu on oluline tundma õppida ning rakendada väärkohtlemist ennetavaid põhimõtteid.

 

Sporditurvalisus

Turvaline spordikeskkond tähendab sellist sportlikku keskkonda, mida iseloomustab lugupidamine, õiglus ja igasuguse tahtliku vägivalla puudumine sportlase suhtes. Kõigil spordis osalejal on oluline roll turvalise spordikeskkonna loomisel.

Väärkohtlemise esinemist spordis mõjutab spordikorraldus, treenerite ja sportlaste usaldus- ja võimusuhted ja kultuuriline taust. Väärkohtlemise ennetamiseks on oluline mõista selle olemust, erinevaid vorme, riske ja rolle.
Mõiste, hõlmab füüsilist ja/või emotsionaalset väärkohtlemist, seksuaalset väärkohtlemist, hooletusse jätmist ja teise isiku ärakasutamist, mis toob kaasa tegeliku või potentsiaalse kahju tervisele ja ellujäämisele. Väärkohtlemist võib esineda kõigi spordis osalejate vahel.

Väärkohtlemise liigid:

Emotsionaalne väärkohtlemine hõlmab teise isiku emotsionaalse kahjustamise tahtlikku tekitamist, mis mõjutab negatiivselt emotsionaalset ja sotsiaalset arengut. Spordis on emotsionaalne väärkohtlemine sageli levinud ja seda väljendatakse sageli järjepideva kriitika, solvangute või alandamisega, mille tulemuseks alaneb ohvri (sageli sportlase) enesehinnang.

Füüsiline väärkohtlemine on tahtlik füüsilise jõu kasutamine teise isiku suhtes, mis võib põhjustada ohvrile nii kergeid kui ka raskemaid füüsilisi ning emotsionaalseid kahjustusi. Mõnel juhul isegi eluohtlikke kahjustusi. Spordis ilmneb füüsilist väärkohtlemist näiteks siis, kui treeningute intensiivsus ületab sportlase füüsilisi võimeid, kui treener nõuab harjutuste sooritamist, mis võivad sportlase tervist ohustada, või kui sportlasele sunnitakse osalema võistlustel, hoolimata vigastustest. Lisaks hõlmab füüsilise väärkohtlemine olukordi, kus sportlasi kallutatakse kasutama keelatud aineid, näiteks dopingut.

Seksuaalne väärkohtlemine spordis on määratletud kui sportlase kaasamine igasugusesse seksuaalsesse tegevusse, millega ta ei ole nõus või mille sisust ta ei saa aru ning mille paneb toime täiskasvanu või teine laps, kes on vanuse või arengutaseme poolest vastutus-, usaldus- või võimusuhtes kannatanuga (vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni 2010. aasta definitsioonile).

Seksuaalne väärkohtlemine võib ilmneda kahes peamises vormis:

  • Seksuaalne väärkohtlemine: See hõlmab tahtevastaseid või tahte vastaseid seksuaalakte, eriti olukordades, kus kannatanu ei mõista teo sisu, näiteks laste puhul. See hõlmab sunnitud seksuaalakte või muud sarnast, mis rikub isiku isiklikku ruumi.
  • Seksuaalne ahistamine: Seksuaalne ahistamine on seotud suuliste ja/või kirjalike seksuaalsete ettepanekute, žestide ja naljadega, mis võivad põhjustada kannatanule ebamugavust ja hirmu. See hõlmab olukordi, kus isikule tehakse seksuaalse sisuga ettepanekuid, mis teisele ebamugavust tekitavad.

Seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine võivad esineda erinevate spordis osalejate vahel, sealhulgas sportlaste, treenerite ja muude spordiga seotud isikute vahel. Oluline on märkida, et seksuaalsuhe, mis ei põhine vastastikusel nõusolekul, on ebaseaduslik ning see kehtib olenemata osaliste vanusest või suhte olemusest. Sellised teod on kuriteod ja nendega tuleb tõsiselt suhtuda.

Spordiorganisatsioonid peaksid võtma asjakohaseid meetmeid seksuaalse väärkohtlemise ja ahistamise ennetamiseks ning nende juhtumitega tegelemiseks.

On teada, et spordi eskaleerub seksuaalne väärkohtlemine „grooming“ protsessina (mis tähendab suhteloomise ja ärakasutamise protsessi).

  1. samm: väärkohtleja võtab sihikule potentsiaalse ohvri (grooming).
  • Valib välja, kes võib olla haavatav/sõltuv, jälgib teda ja kontrollib käitumist, et otsustada milline strateegia sobib kõige paremini.
  • Ta jälgib last, kellel võivad olla sotsiaalsed raskused (nt madal enesehinnang, probleemid perekonnas, eakaaslaste, riskikäitumine jne).
  • Ta näitab lapsele huvi üles huvi nii, et laps arvab, et temast hoolitakse ja teda tahetakse aidata.
  • Testib lapse vastuvõtlikkust ja usaldusväärsust. Näiteks rikub mitte olulisi (väiksemaid reegleid), eesmärgiga näha, kas laps teda reedab (palub lapse saladust hoida).
  • Kui laps väärkohtlejat ei reeda, võivad sündmused hakata eskaleeruma.
  • Hakkab looma sõprust väljaspool toimuvat keskkonda (nt spordiorganisatsioonis). Esmased kohtumised võivad toimuda nö juhuslikult (kohtades kuhu laps tavaliselt satub) hakkab sõprust looma sotsiaalmeediarakenduste kaudu.
  1. samm: väärkohtleja hakkab last ümbritsevaid täiskasvanuid ja keskkonda ette valmistama.
  • Loob usaldusliku (manipuleeriva) suhte last ümbritsevate oluliste inimestega, et säilitada lapsele juurdepääs.
  • Eesmärk saada teada mistahes lapsele oluline saladus
  • Paneb lapse tundma eriliselt, veetes temaga üha rohkem aega koos (jagab enda lugusid ja/või).
  • Usalduse loomiseks annab nõu nii lapsele kui ka kogu perele (kingib kingitusi)
  • Üksühele lapsega kohtumisteks loob tingimused (kellaajad, koht ning käisb lapsel seda saladuses hoida, põhjendades, et teised ei muutuks teada saades kadedaks).
  • Ta kasutab ära enda usaldus- võimupositsiooni, et sundida last enda esitatud tingimusi täitma.
  1. samm: väärkohtleja isoleerib, kontrollib ja tekitab ohvrist lojaalsust.
  • Omab lapse üle suurt kontrolli. Nad püüavad last tugivõrgustikest välja lõigata, et tekitada isolatsioonitunne ja vajadus selleks, et laps usaldaks vägivallatsejat toetuse ja kinnituse saamiseks.
  • Väärkohtleja alandab lapsele lähedasi inimesi, kelle toest või eravestlustest võib laps samuti sõltuda, väites, et sõbrad ja perekond „lihtsalt ei mõista sind”, keelates lapsel abi saamiseks nende poole pöörduda.
  • Vahest seab lapse tegevused kahtluse alla ja seejärel karistab (nt hakkab last vältima), millele järgnedes paneb lapse tundma taas õnnelikult.
  • Kasutades ära lapse saladusi, soodustab lapse vaikimist (kontrollib, hirmutab ja/või lubab midagi). Testib lapse reaktsiooni ning suurendab lapses häbi- ja süütunnet.
  1. samm: väärkohtleja algatab ohvri väärkohtlemise ja lubab hoida seda saladust.
  • Ta kasutab ära eelmistes sammudes tekkinud usaldust, häbi-ja süütunde tekitamist, kohustust, vaikimist.
  • Ta võib järkjärgult ületada kehalisi (seksuaalse alatooniga) piire, alustades tehnilise elemendi õpetamisest, mis viivad sobimatute puudutusteni välja.
  • Ta võib pakkuda mõnuaineid, nt alkoholi.
  • Ta ütleb, et see on nende ühine saladus.
  • Ta võib olla on ta varsemalt töödelnud teisi lapsi/täiskasvanuid, et nad tema välja valitud ohvrit ei usuks, kui ta tulevikus peaks väärkohtlemise avalikustama (ära kasutamise).
  • Ta võib ähvardada last, et kui ta teatab, siis ta avalikustab tema saladused ja viskab ta grupist (treeninggrupist) välja.

Kuhu pöörduda?

Nõu ja abi küsimiseks võib pöörduda EADSE poole telefonil 372 682 5985 või kirjutada meile info@antidoping.ee. Kui tekib kahtlus, et laps võib abi vajada, sest laps ei pruugi väärkohtlemisest esialgu aru saada või ei julge ta sellest rääkida, tasub helistada numbril 116 111.

Euroopas langeb umbes üks laps viiest seksuaalse vägivalla ohvriks.

  • Seksuaalset väärkohtlemist tuleb ette ka spordis.
  • Lastel on raske juhtunust rääkida.
  • Täiskasvanud peavad selle vaikuse murdma.

Lisainfo: www.lasteabi.ee

Loe lisaks väärkohtlemise ennetamise kohta Justiitsministeeriumi kodulehelt.